Sitemap Sisukaart
Est Rus Eng
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
 

Uudiste arhiiv


  ETTA Meie meedias
ETTA
  ETTA Teadete arhiiv
ETTA
  ETTA Uudiste arhiiv
ETTA
  ETTA Teehooldus
ETTA
 

Majandusanalüütik: poliitilised kähkukad ehk miks riik ei hinda oma töötegijaid, vaid peab neid teise-kolmanda sordi pärisorjadeks

18.09.2017  

Riik, olles suurim tööandja, ei hinda oma töötegijaid, pigem peab neid mingiks teise-kolmanda sordi pärisorjadest, kelle töö ta võib läbi arutamata üles öelda, saata nad kuhu tahab ja paigutada nagu meeldib. Kõik see jätab tegusa mulje, kuid on äraspidine, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Kõigil on kiire ja ega me viitsigi igasse tegemisse ega ütlemisse süüvida. Liberti eksperimendid, mis viitasid, et teadvus on suuresti tühistava funktsiooniga mehhanism, viisid ühe eriti terase kommenteerija, India närviteadlase V. S. Ramachandrani järeldusele, et meil pole tegelikult vaba tahet, vaid vaba tahtmatus.

Libaarboristid riigipuu kallal
Miks vahel teadvus oma tühistavat funktsiooni ei täida pole teada. Ilmselt selles tundmatuses sünnivadki mõistusvastased poliitilised kähkukad. Täna öeldud, homme unustatud, mida seal arutada või mäletada. Kuid asjata, kähkukatel on alati järelmid. Nagu seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI kongressil silpidena kokku seda, mida referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus haigutust maha surudes harjumuspäraselt käsi kokku.

Ütles niimoodi „tuumakalt“ ise millestki aru saamata. Rahvast ka ei saanud aru, kuigi kestvad kiiduavaldused läksid üle ovatsioonideks. Riik läks ka üle … talongidele, siis läks üle … olematusse. Seepärast ei ole päris ükskõik, kas me märkame mida poliitinimesed ütlevad.

Meiegi oleme saanud rikkamaks ühe tõelise majandusalase pärli võrra. Nimelt saime Dr Riigi tasandil teada (rõhutatult), et riigi tegevus ei peagi olema kuluefektiivne. Kas seepärast, et koalitsioonileppes (KOLE) on kirjas, et „tehakse midagi selleks, et huvitavaid ja hea palgaga töökohti läheks ka väljapoole suurlinnu“. Väga lüüriline, KOLE-s on küll proosaliselt kirjas:
„Viime riigiasutusi maakondadesse.“. Seesama KOLE seab ülesandeks ka et: viime läbi riigireformi . Millise riigireformi? Kas sellesama riigireformi, millest räägitakse juba mitme valitsuse eesmärkides, kuid mille definitsiooni(gi) veel pole. Lahe on teha midagi mida pole olemaski, asendades selle pseudotegevustega nagu töökohtade väljaviimine pealinnast välja.


Kuni Dr Riigil pole strateegiat ehk riigireformi sellest lähtuvat tegevusplaaniga, jääbki juhtuma nii, et Pilvepiiril jääb mulje, et meie ühisrahaga võib Dr Riigi tegevus olla mitteefektiivne, mittekuluefektiivne. Muide mitmes seadustes on kirjas, et tegevuste kavandamise ja korraldamise lähtealuseks on ressursside otstarbekas kasutamine ja ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutuste vähendamine. Lugemisoskusest oleks kasu ka Dr Riigile. Eriti oma seaduste lugemisoskus.


Kuluefektiivsusest ja kujutletavast korrast
KOLE üks eesmärke on: „Vähendame riigivalitsemise kulusid, et tõsta säästlikkust ja läbipaistvust“. Õige mõte. Nii, et kuluefektiivsus peaks ikka tähtis olema.
Kindlasti peab Dr Riik oma tegemistes olema kuluefektiivne, sest ta tegutseb võõra rahaga. Meie rahaga. Täpselt samamoodi nagu tegevjuhtkond äriettevõttes peab kasutama talle usaldatud vahendeid optimaalselt, kõige tõhusamate tulemuste saavutamiseks, peab seda tegema ka Dr Riik. Mis puutub ärijuhti, kes teatab omanikele, et meie eesmärgiks ei olegi toimida teie rahaga kuluefektiivselt, vaid me oma rõõmuks tuterdame siin niisama ringi (a´la viime tehase ühe tsehhi Pärnusse, teise Narva, kuigi seal ei ole ei oskusteavet, kliente ega logistilist süsteemi) lastakse lahti. Raiskamise pärast.


Dr Riik tegutseb, kuidas seda nüüd leebemalt öeldagi, võib-olla sobiks siia „kujutletava korra keskkonnas“, mis tihtipeale ei järgi loodusseadusi, siis selle tegevus on oma olemuselt nagunii kulukas. Nii, et juga algselt kulukas tegevus võiks olla küll kuluefektiivne. Y. N. Harari arvates ei ole kujutletavast korrast pääsu „Mesilastel ei ole juriste vaja, kuna puudub oht, et keegi võiks püüda mesilaspere põhiseadusest mööda hiilida ning tühistada korjemesilaste õiguse elule, vabadusele ja püüdluse õnne poole või visata mesilasema munad Bostoni sadamakailt vette. Aga inimesed teevad selliseid asju kogu aeg. Kuna sapens´i sotsiaalne kord on kujutletud, ei saa inimesed talletada selle alahoidmiseks vajalikku informatsiooni lihtsalt DNA koopiaid valmistades ja neid oma järglastele pärandades. Et alal hoida seadusi, tavasid, protseduure, kombeid, ja muud kraami, mida kõik ühiskondade tegevusjuhised ette näevad, on vaja teadlikku pingutust. Vastasel juhul kukub ühiskond kiiresti kokku.“. „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda.“ („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“).


Kuid, kui kord on kujutletav, siis kulud on täiesti reaalsed. Millist tulu ühiskonnana me saame, kui Dr Riik iseenda aju ehk juhtimisaparaadi pilbasteks lõhub ja maad mööda laiali jaotab on arusaamatu. Milline tulemuslikkus võiks olla sellel, et te pügate pealinnas kahara tamme palmiks, oksad laasite teivasteks ja rammides need maakonnakeskustesse oodates … Oodates, et seal mets kasvama hakkaks?


Suurmehed ja väiksemad vennikesed
Kui keegi nüüd arvab, et me ei ela kujutletavas korras, siis võtame mõne käepärase näite. Otsustage ise. Näiteks algas meil aktiivne valimisperiood KOV-de valimiseks. Millegipärast kujutame ette, et aktiivsel perioodil ei tohi kasutada välireklaami. Aktiivsel ajal tuleb olla passiivne? On tekkinud kujutlus, et välireklaami piiramine on kuidagi seotud raha hulgaga mida enesereklaamis kasutada saab. Kuid see on vaid kujutlus, millest lähtudes oleme kujundanud kujutletava korra koos menetluste, väärtegude, kohtulahenditega.


Kuid tegelikult… „ Üllatus on järgmine: summal, mille kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib kaotav kandidaat oma kulutused kahekordistada, ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli. Poliitikas ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled. Osa kandidaate mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja teised lihtsalt ei mõju ning ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ (S. D. Levitt, S. J. Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“). Vaat niimoodi.


Nüüd on tekkinud kujutlus, et sotsiaalmeedia on avalik sein ja kohe keelama. Jälle ametnikel ja pealekaebajatel, amatöörnuhkidel kiired päevad. Kõik puha meie raha põletamine kujutletava korra kaitseks.


Veelgi ilmekam kujutletava korra ilming on seotud Linnahalli maalingutega. Piinlik lugu, kuid kakskümmend aastat on administratsioonid lasknud mälestist-suurrajatist laguneda, leidmata sellele kaasajatatud otstarvet ja tulevikku vaatavat investorit. See on küündimatuse tipp. Muutnud mälestise selle kaitsmise käigus peaaegu ahervaremeks ja nüüd „rüvetati“ kaitstud suurehitist fassaadimaalingutega.


Järsku hakkasid kujutletava korra maailmas kõik häirekellad lööma: kes tegi, keda karistada, kuidas puhastada, kes maksab. Kujutletav kord ärkas ellu, kogu oma mõttetuses ja „kuluefektiivsuses“. Kuid siis astub lavale Suurmees. Linnahalli projekteerija Raine Karp leidis, et Linnahalli seinamaalingud mõjuvad hea ajutise lahendusena ja seinade puhastama hakkamine oleks mõttetu, kuna kogu hoone fassaad on praeguseks täies ulatuses amortiseerunud ning tuleb renoveerimise käigus kogu mahus välja vahetada. Seega on selle pesemine või puhastamine täiesti mõttetu. Mnjah Linnahalli projekteerijana oleks võinud ju


Suurmees tõusta barrikaadidele, olla solvunud maalingute suhtes, kuid just siin peitubki andeka inimese suurus, minna ajaga kaasa ja näha laiemat pilti. Suurmees on oma sõna öelnud, kuid väikevennad menetlevad süüasja edasi ja püüavad seinu pesta. Menetlevad lõpuni, pesevad puhtaks ja … veavad prügimäele? Kujutletava korra kuluefektiivsus?


Projekt „Roigasaed“
Kulusid, mõttetuid kulusid, teeme igal sammul, kuskil peab ometi ka kuluefektiivne olema. Kuid tagasi riigipuu pügamise juurde. Juba on raporteeritud 700 töökoha üleviimisest maakondadesse. Püstitatud eesmärgist, 1000 töökohta asumisele saatmisest on veel puudus, kuid senine edu on Dr Riiki innustanud võtta veelgi suuremaid eesmärke. Tundub, et pealinna tammepuust tahetakse teha maakondlikku roigasaeda. Kuid kõik see on mõttetu, kuna põhiplaani riigireformi näol pole olemas.


Ametikohtade sundasumisele saatmine (ja mingi aja pärast tagasitoomine) ei paranda tööhõivet, vaid paketeerib selle ümber. Kehvemalt. Muidugi on meil maakondades tublid inimesed, kuid nad ei ole „selle“ töö inimesed, pole valdkonnaspetsialistid. Pealegi ei tekitata küüditamine maakondadesse töökohti ( mis oleks ju majanduse seisukohalt igati tervitatav) vaid pelgalt ametikohti. Kulu.

Kui eesmärki ei ole, siis tekivadki sellised maotud arutelud, kus Dr Riigilt küsitakse: „Inimene koondatakse Tallinnas lihtsalt sellepärast, et sama ametikoht on vaja luua Pärnusse?“ ja vastatakse täiesti siiralt (loe: küüniliselt): „Just sellepärast! Tallinnas on iseenesest palju lihtsam tööd leida kui Pärnus.“


Kuhu jääb küll riigi juhtimise kunst? Ja siis lisatakse juurde, et Tallinnas riigiasutusest koondatul ei ole uue töö leidmisega muret. Muidugi on mure. Suur mure. Inimlik mure. Eriti hoolimatu ja küündimatu on selline suhtumine suurima tööandja Dr Riigi poolt, sest just tema räägib õiglusest, kohusetundest. Pidevalt. Tühi õhuvõngutamine ja eneseupitamine.


Pealinna tööturule lisandub äkitselt 1000+ „ärapeetud“ ametnikku. 1000+ seepärast, et praegustest tallinlastest on kaduväikesel osal inimestest võimalik (kodulaenud, laste huviringid, sõpruskond) minna maakonnalinna ja Dr Riik ju ei peatu saavutatul, riigireformi plaani küll pole kuid EV 100 raames on ka projekt „roigasaed“ midagigi. Piinlik lugu. Pealegi, ega neid pealinna untsakaid keegi maakonnalinna eriti oota, riigipalgaliste kohtade peale on maakonnalinnas juba järjekord olemas. Tegelikult tuletas see raport 700 väljasaadetust meelde, et maakondade kahimine pidi tööta jätma umbes sama suurusjärgu inimesi. Nii, et pealinna tööturg peab olema valmis läbi seedima portsu hoolimatuse ohvreid.


Riigiasutused?
Meeldetuletuseks Dr Riigile, et meil „riigiasutusi“, mida välja viia tahetakse, polegi. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on meil täidesaatva riigivõimu asutused: valitsusasutused ja valitsusasutuste hallatavad riigiasutused. Valitsusasutused on ministeeriumid, kaitsevägi, riigikantselei ja maavalitsused, ametid ja inspektsioonid . Vaat selline piinlik lugu. Kui KOLE-s võis ju olla rahvalik väljend „riigiasutused“, siis valitsuse tegevusprogrammis teha tegevusi, et: „Viime riigiasutusi maakondadesse“ on küll kurjast.


Arvate et norin asjatult formaalsuse kallal, mis kõigil niigi arusaadavad? Aga ei ole ju! Isegi Dr Riik ei saa aru mida peaks tegema, sest riigiasutuste „viimine“, „riigipalgaliste töökohtade“ lisandumine maakondadesse, regionaalsete erisuste vähendamine, tasakaalustamaks ja kompenseerimaks töökohtade kadumist maakonnakeskustes on kõik erinevad asjad. Siinjuures on meelest läinud, mida nende „riigiasutuste“ (valitsusasutuste) funktsioon on.


Amet on näiteks valitsusasutus, kellel on juhtimisfunktsioon ning kes teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi seadustes sätestatud alustel ja korras. Ministeeriumi tegevuse eesmärgi saavutamiseks ja põhiülesannete täitmiseks teostab ministeerium valitsemisala terviklikku strateegilist juhtimist, mille aluseks on ministeeriumi ja ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate riigiasutuste strateegia ja sellest tulenevad tööplaanid. Ehk valitsusasutuste üks tähtsamaid ülesandeid on juhtimisfunktsioon. Kuidas maakondadesse roigasaedade loomine valitsusasutuste juhtimisfunktsiooni parandaks pole arveametnikule küll mõistustmööda.


Teadmised geograafiast poleks liiast
" EAS -ist 30 töökoha viimine Pärnusse võimaldab muuta piirkonna tööturgu mitmekesisemaks ja samuti tuua EAS-i tuge Lääne-Eesti ettevõtetele lähemale“ on muidugi huvitav mõttepojuke. Mõtlemapanev. Kas teenus Pärnust on ikka Lääne-Eesti ettevõtjatele lähem, kui pealinnast (rääkimata sellest, et Tallinnas võib mitu muudki asja aetud saada). Imeline


Google annab meile sellise info: Haapsalu -Pärnu vahemaa on 110-118 km, mille läbimiseks kulub autoga umbes 1 tund ja 30 minutit, bussiga 3 tundi 10 minutit; Haapsalu-Tallinna vahemaa 99,9km läbitakse autoga 1tunni 26 minutiga, bussiga 1 tunni 45 minuti kuni 2 tunni 19 minutiga. Mine sa võta kinni, miks Noarootsi või Risti inimene peaks Pärnusse nõu järgi minema, kui ta just ämbrisse astuda ei taha?

Või mis asi see Lääne-Eesti on? Kas Lääne maakond, Lääne Eesti kui Eesti läänerannik st Lääne, Pärnu, Saare ja Hiiu maakond? Regio üks kaardivariant ütleb, et Lääne-Eesti on Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa. Rahvarõiva kaart ütleb, et tegemist on Audru, Halliste , Hanila , Häädemeeste ,, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula , Lääne-Nigula , Martna Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Pärnu, Pärnu-Jaagupi , Ridala , Saarde , Tori, Tõstamaa, Varbla, Vigala, Vändra kihelkondadega.


Kui midagi teha tahetakse, siis peaks Dr Riik endale asjad enne selgeks tegema. Õpetlik paralleel: „Sari on jooksnud aastaid ja kõik teavad, et teatud oskusi on võitmiseks kindlasti vaja – kuidas tuld süüdata ja okstest peavarju ehitada. Ometi on aastast aastasse selliseid võistlejaid, kes ei tea põhiasju. Ma ei saa sellest aru. Sa teadsid, et lähed „Survivor`isse“ – kas sa lootsid, et suudad hea välimuse ja sarmiga kala kinni püüda? Teades, et kaalul on miljon dollarit ja sootuks teistsugune elu, võiks ju selleks ette valmistada.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“). Vaat selline soovitus.


Detsimeerimine
Viimane eduraport roigasaia ehitamisel tuli EAS-i kohta - 30 töökohta Pärnusse. Mida sellest arvata? Nii ja naa. Kui paarkümmend aastat tagasi sellist küüditamise ideed pakuti, siis ajasin kohe käe püsti ja ütlesin selge, kõlava häälega. „Meid palun saata Pärnusse!“. Miks? Suvituslinn ju. Rand, meri, melu. Vahva! Minu entusiasm tekitas kahtlust ja nii see mõte ära kuhtuski.


Nii, et selles mõttes võiks EAS-i õnnitleda, kuid ega sinna pealinnast kedagi oodata. Pärnu maavanema märkis Ärilehele, et „ (…) samas toome me EAS-i Pärnu esinduse näol riigipalgalisi töökohti Pärnumaale. "Sellega aitame sobivuse korral leida osaliselt lahendust maavalitsusest vabaneva tööjõuressursi rakendamisele avalikus sektoris." Nii, et ilmselt tuleb ikkagi pealinnas tööd leida 1000+ inimesele.


Kuid EAS-il pole siiski kõige kehvemini läinud, kuigi pealik kahiti kõige inetuma poliitintriigi tulemusel, suutis organisatsioon siiski taandumislahingute käigus välja võidelda mitte ühe tegevusvaldkonna (turism) asumisele saatmise, vaid korjati kokku erinevatest valdkondadest 30 töökohta eri valdkondades. Ei lõigatud pead otsast, lasti vaid aadrit.


Ihu küll tudiseb, kuid on elus. EAS-is on umbes 300 töötajat. Kuid küüditamisprotsess ise meenutab Vana-Rooma karistusmeetodit. Nimelt karistati taganenud leegione detsimeerimisega ehk igal kümnendal võeti pea maha. Olenemata vaprusest või argusest iga kümnes hukati. Leegion jäi küll alles, kuid kümnendiku võrra väiksem. Nii ka meil.


Pidurdusteekond
Iga töö vajab sisseelamist. Selle mõistmist. Olen minagi mitmel korral kardinaalselt töövaldkonda vahetanud. Üks pöördeline muutus oli, kui sain keskasutuse osakonnajuhatajaks. Uhke tunne oli. Poole aasta pärast tundsin ennast juba päris „kunnina“. Just sellel pidulikul momendil küsis vanem kolleeg, et kaua ametit pidanud olen? Vastasin et pool aastat, mille peale tema muigas, et no siis ei tea sa veel midagi. Võite ette kujutada minu solvumust:“ Mina, … minu … pool aastat … juhataja … ma tean kõike, … ma …“. Peitsin emotsioonid viisaka muheluse taha, kuid järgmise poole aasta jooksul sain aru, et kolleegil oli õigus. Ma ei teadnud midagi.


Alles aasta pärast hakkasin tajuma tõelisi sidemeid protsesside vahel ning paari järgneva aastaga olin saamas valdkonna asjatundjaks. Sedagi vaid tänu heade kolleegide toele ja õpetustele. Võib-olla olen ma veidi aeglase taipamisega või liialt enesekriitiline, kuid eeltoodud mudel: esmane eufooria teadmatusest et sa tead kõike, sellele järgnev jahmatus, et sa ei tea midagi ning sellele järgnev tõdemus, et kolleegide abiga (arutades, vaieldes, õppides) on võimalik lõpuks valdkond endale põhjalikult selgeks teha, on minu arvates igati mõistlik. Ka kõige andekamad on esimene poolaasta „õhutühjas ruumis“ ja ahmivad õhku/teadmisi. Vaja on laadida enesesse võrgustikke, valdkonnaspetsiifikat, organisatsiooni ajaloolist mälu ja tehnoloogiat. Poole aasta pärast saab tark inimene aru, et tal on veel palju õppida ja õpibki. Kahe aasta pärast on ta „küps“, kui vahepeal ei detsimeerita.


Seni lonkab ta usinasti kollektiiviga kaasa, kuid vajab selleks teiste tuge (aega, suhtlust, abi), mis viib ka ülejäänud jooksuseltskonna tempo alla. Mida see tähendab EASi (ja teiste valitsusasutuste) puhul? Asjatundjate arvates on vähetõenäoline, et endised maavalitsuse töötajad hakkavad päeva pealt spetsiifilist kompetentsi nõudvat spetsialisti tööd tegema.

Suurem osa inimesi Pärnusse ei lähe (ei võeta), mis tähendab et lonkajail pole käepärast tuge/karke kiireks edenemiseks/arenemiseks. Pigem on abi virtuaal-mentaalne, kui ei teki „võõraspoja efekti“. Küsimus on selles kuidas vahepeal hakkama saada, et kvaliteedi langus ei oleks liialt pikk. Muide „lonkamisperiood“ jääb aega, kus praegune ELi rahastusperiood 2014-2020 peaks oma haripunkti saavutama. EAS-i jaoks on ees on kõige kiiremad ajad. Lonkamiseks?


Reservametnik roigasaias?
„Ja veel, poliitiline juhtkond peab aru saama, et kõige aluseks on inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega professionaalidest lahti saanud, ei saa loota, et nad käeviipe peale uuesti välja ilmuvad, kui sa neid jälle vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele väljaõppele. Päev päevalt, aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid ei saa olla pankur või torumees ja samal ajal reservväelane, igal aastal paar nädalat õppustel ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad oleksid professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt ei käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust ei meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning selleks tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub oskuslikule meeskonnale.“


„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid, mis kaotasid lahingutes väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma tööd ja kellel oli õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit sellest aru saanud ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte. Häda on selles, ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et motiveeritud ja hea varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad, ei too pealkirju …“ (Kindral Sir R Shirreff ( endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) „Sõda Venemaaga“).


Sama kehtib ka ametnike kohta. Poliitilised kähkukad loovad meile reserv- ja

asendusametnikud ja … Ja siis ärgem imestagem.


Meil on rabelemine muutunud reegliks. Dr Riik, olles suurim tööandja, ei hinda oma töötegijaid, pigem peab neid mingiks teise-kolmanda sordi pärisorjadest, kelle töö ta võib läbi arutamata üles öelda (maavalitsused), saata kuhu tahab (töökohtade „viimine“ maakondadesse) ja paigutada nagu meeldib (superministeeriumi „külakorda“ töökohad). Kõik see jätab tegusa mulje, kuid on äraspidine.
Aga rääkimine, arutamine? Isegi telefonioperaatorid teadsid 20 aastat tagasi, et inimestega tuleb rääkida.


Kui me oma ühiskonda tahame kepsakamaks kõbida, siis peame alustama pikaajalist protsessi ning vähendama regulatsioone, mille tulemusel väheneb loomulikul teel vajadus ametnike suure osa järgi, tekib kreatiivne õhkkond ja paljud praegu sundseisuses tublid inimesed, kes on kas harjumusest lojaalsed oma tööandjale või tõelised riigi inimesed (st et neile läheb meie ühiskonna käekäik tõeliselt korda ning ei lahku seepärast et peale nende lahkumist muutub olukord sektoris veelgi nutusemaks) saavad võimaluse oma lojaalsust ilmutada palju positiivsemas keskkonnas.

Kui meil kujutletavast korrast pääsu ei ole, siis miks me ei võiks seda korda kujutada ette niimoodi, et me ei pea panema ametnikku tobedasse olukorda, mil ta peab täitma tobedat regulatsiooni.


Miks me ei võiks ette kujutada, et me anname neile suuremat kaalutlusõigust, mitte vaid karistusõigust. Miks me sunnime tarku inimesi menetlema prügimäele minevate kivide pesemise käiku, miks me sunnime neid menetlema poliitinimeste edevuslaada plakatite kasutusagu, miks me sunnime neid vaikides loobuma oma tõsiseltvõetavast tööst roigasaedade ehitajate tõmbetuules. Kõige selle asemel võiksime me kujutada korda, kus me loomegi keskkonna, mis võimaldaks kõrgspetsialistide töökohtade (mitte ametikohade) tekkimise maakondades. Miks me oleme valmis nõustuma poliitilisi kähkukatega, kui kujutletava korra alusega, kui ometi on võimalik ka teisiti? Kuluefektiivselt.


                                                                                                              Allika: Ärileht 
Loe lisa


« Tagasi
Sub2
 
Autojuhid Lennundustöötajad Teetöötajad Lukksepad Kommunaaltöötajad Kiirabijuhid Bussijuhid
 
ETTA
ETTA ETTA, 10414 Tallinn, Kalju 7-1, telefon 641 3129, faks 641 3131, etta@etta.ee, www etta.ee
ETTA