Sitemap Sisukaart
Est Rus Eng
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
ETTA
 

Uudiste arhiiv


  ETTA Meie meedias
ETTA
  ETTA Teadete arhiiv
ETTA
  ETTA Uudiste arhiiv
ETTA
  ETTA Teehooldus
ETTA
 

Mind lasti lahti, et ma ei julgustaks teisi oma väljaütlemistega.

22.03.2018  

Nad tahaksid omada lammaste armeed, kes vastuvaidlematult täidaksid kõik nende käsud ehk tahaksid kõik ausalt ära rääkida. Rimi endise töötaja Egle Nurmsoo avalik kiri.


Enne Magistrali Rimis tööd alustamist olin eelnevalt saatnud 29 CV-d erinevatesse kauplustesse, vastas mulle ainult Magistrali Rimi.

Vastuvõtt oli äärmiselt meeldiv. Töövestlusele minnes olid minu vastas Rimi juhataja Kristi ja müügiosakonnajuht Kai.
 
Kaupluse esindajad rääkisid oma ootustest ja lootustest minu osas, mina omakorda oma soovidest, mis aitavad mul teha valikut ja alustada tööd just selles kaupluses.
Ütlesin konkreetselt, et olen kahjuks või õnneks üliaktiivne ja seepärast paluks mind kassasse ja letti mitte panna. Kui minu liikumistrajektoor on piiratud, ( leti taga olles ), muutun ma kergesti rõõmsameelsest tusaseks, ärritunuks, tihtipeale ka paranoiliseks. Kassas, kus pole üldse liikumisruumi, tekib mul klaustrofoobiale ligilähedane tunne. Käed hakkavad värisema, tekivad paanikahood.

Juhataja oli täiesti päri sellega, et nendesse kohtadesse mul asja pole ja üleüldse tahtvat nad mind juurikaosakonda teenindajaks. Seal saaksin oma liikumisvajaduse kindlalt rahuldatud.
Ma olin juba siis ekstaasis, sest nii meeldival töövestlusel polnud ma iialgi viibinud. Jäin ootama oma esimest tööpäeva.

Uued kolleegid võtsid mind väga kiiresti omaks. Mis saab veel parem olla sellest, kui ühtehoidev ja üksteisega arvestav meeskond.. Olin õnnelik.

Meil oli ka teine müügiosakonnajuht Kristi , kelle suhtes ma tundsin samasugust poolehoidu nagu juhataja suhtes. Tavaliselt ma ei kipu juhtivatel kohtadel olevate inimestega mingit nö "südamesõprust" looma, aga need kaks inimest lihtsalt väärivad minu silmis esile toomist.Ma võisin neid usaldada 100%. Kordagi ei kahelnud nende pädevuses ega organiseerimisvõimetes.


Kord oli majas, töö sai tehtud. Ilma tõrgeteta. Kõik sujus.

(Vahemärkusena toon välja, et 2013 detsembris tutvusin ühe noormehega, kes mu südame kiiremini põksuma pani ja peagi kolisime kokku. Ta töötas automaalrina ja lisatööks oli tal laulmine. Automaalrina ta enam ei tööta, aga laulab siiamaani.
Elukaaslase esinemised olid kõik eranditult nädalavahetustel, seega üle nädala me üksteist praktiliselt ei näinudki. Mina ärkasin kell 5 hommikul, tema magas. Tulin õhtul kell 20 koju, oli tema juba läinud. Noore suhte jaoks oli selline üksteisest eemalolek väga muserdav.)


Graafikuid koostati tol ajal nii nagu igal pool mujal ehk pikk ja lühike nädal.


Olles mõned kuud Rimis töötanud, tundsin, et midagi peab muutuma. Olin väga pahur, torisesin-porisesin ja läksin oma otsese juhi Kristi jutule, et lõpetan Rimis töö, sest eraelu on mulle siiski tähtsam. Kristi oli väga osavõtlik, uuris, milles asi ja kaasas sinna ka juhataja, et leida lahendus, mis sobiks mõlemale poolele. Mulle tehti graafik esmaspäevast reedeni, et saaksin ikkagi jätkuvalt tööl käia ja nädalavahetused koos armsa inimesega veeta. Nagu öeldakse - hundid söönud, lambad terved.Teisi nii mõistvaid, alluvatest hoolivaid, kollektiivi koos hoidvaid, kompromisse tegevaid juhte te mujalt ei leia. Inimestena veel ääretult soojad ja südamlikud.


Siis saabus meie Rimisse beebibuum. Järjest tuli uudiseid peatselt saabuvate uute ilmakodanike kohta.Enamvähem kõik ühel ajal. Nende seas olid ka meie armastatud juhataja Kristi ja müügiosakonnajuht Kristi.


Muidugi rõõmustasime kõik nende üle, aga hinges kripeldasid küsimused: Mis edasi saab? Kes neid asendama hakkavad? Kas uued inimesed on ka nii mõistvad ja arusaajad? Uueks müügiosakonnajuhiks sai samas kaupluses tootespetsialistina töötanud Gerda ja uueks juhatajaks tuli eelnevalt Sõpruse Rimis töötanud Merle.


Ja siis algas kollektiivi lagunemine...Nii mulle kui ka paljudele teistele hakkas tunduma, et nn "puldi" juurde ikka igaüht lubada ei tohiks.


Aga mis siis on hea juhi eeldused? Juhib oma eeskujuga. Suhtleb inimestega, sest kommunikatsioon on võti. Omab huumorimeelt. Tunnistab oma eksimusi. On alati töötaja jaoks olemas. On õiglane - suhtub kõigisse ühtemoodi. Ei levita kuulujutte.
Pelgalt minu arvamus? Las ta siis olla. Ma vähemalt tahan ja julgen oma arvamust välja öelda.


Merlet ei huvitanud absoluutselt mismoodi või mis vahenditega töö tehtud saaks või kas neid vahendeid üldse oli? Tähtsad olid numbrid. Inimesed teda ei huvitanud. Merle ütles ikka, et ta on valge paberi pooldaja ja seda tal kontoris jätkub. Kellele ei meeldi, kirjutagu avaldus ja mingu minema, tema kedagi kinni hoidma ei hakka. Järjest hakati lahkumisavaldusi lauale panema, sest juhataja suhtumine meisse, töötajatesse polnud just kõige parem.


Saime kiiresti aru ka sellest, et tööd me teha ei oska ja pole ka kunagi osanud seda teha.

Iialgi ei teadnud, mida toob uus päev. Millise osakonna ta just sel päeval oma kriitikanooltega loopimiseks välja valis. Tema pahameele eest polnud kaitstud mitte keegi. Kõige lihtsam oli tümitada teenindajaid, aga said ka tootespetsialistid ja müügiosakonnajuhid. Pisaratest märgunud silmi sai näha pea igal nädalal. Pidevalt oli näha juhatajat saalis eemal seismas, veits varjatult, käed rinnal risti, suu kriipsuks tõmmatud ja pilk, mis oleks võinud ka tappa, suunatud teatud osakonnale. Erilise "austuse ja tähelepanu" tema poolt said letitöötajad. Iga loll saab aru, et nii need asjad ei käi.

Kristi poleks iialgi sellistel situatsioonidel lasknud sündida! Ta leidis alati kompromissi, mis rahuldas mõlemaid pooli.

 

Kõige imelikum oli see, et peakontor peitis pea liiva alla ja ei pannud tähelegi, et Magistrali Rimist toimus massiline väljaränne.

 

Mingil hetkel kutsuti kokku üldkoosolek, millest võttis osa ka tollane regioonijuht Rainer. Meile räägiti uuest mõistest – atesteerimine ja selle vajalikkusest. Olime umbusklikud. Saime teada, et see on meie oskustele ja teadmistele hinnangu andmine ning pärast edukat atesteerimist tõuseb palk vastava protsendi võrra.
( Jätke meelde!!!!! Mitte ühtegi sõna teenindaja ära kasutamisest, kõik ainult tema heaoluks!!! )

 

Ma ei hakka kõiki tolle aja situatsioone välja tooma, sest saatusel olid omad plaanid. Selles huvitavas mängus „Vahetame Magistrali Rimi juhatajaid“, astus ette imearmas Helen. Oma energilisusega ja otsekohese ütlemisega meenutas ta väga minu esimest juhatajat Kristit. Ühtemoodi hullukesed ja seda heas mõttes. Heleni tulekuga lõi pood õitsele. Ütlen seda ilma igasuguse tagamõtteta või soovist kellelegi niisama pugeda. Igas osakonnas võeti kasutusele eri suuruses punutud korvid kauba paigutamiseks. Saali väljanägemine muutus mitte just tundmatuseni, aga kuidagi hubasemaks ja kodusemaks. Eriti ilus oli juurikaosakond. Sealsed väljapanekud oleks silmad ette teinud ka välismaa ajakirjade kaantel ilutsevatele kauplustele.

 

Juhataja Helenis tundsin mina ära oma „ ammu kadunud õe“ või siis tõesti hingesugulase. Olime ühel lainel, ühesuguse huumorimeelega, ühise sooviga teha midagi ära selles poes. Usaldasin teda 110%. Kodus mul muud teemat polnudki, kui et Helen ees ja Helen taga. Olin lummatud tema osavusest mitte teha vahet, kas oled teenindaja või Rooma paavst- alati suhtus kõikidesse ühtemoodi.

Kui eelmise juhataja käe all muutus õhkkond töötajate seas väga pingeliseks , siis Heleni saabudes see hajus kõigile ootamatult. Seniks, kuniks.... Ühel päeval teatasin Helenile, et astusin Ametiühingusse.
Mulle järgnesid veel mitmed teisedki. Mõni aeg hiljem valiti mind Magistrali Rimi ametiühingu liikmete poolt usaldusisikuks.

Selline asjade käik lõpetas minu ja Heleni vahelise lähedase läbisaamise hetkega. Võibolla olin liiga naiivne ja uskusin, et veendumuste järgi inimesi ei lahterdata headeks ja halbadeks. Meie omavahelised jutuajamised suitsunurgas kadusid täitsa ära. Alati oli tal vabandus varrukast võtta, et kas just käis või tööd on palju vms. Ma ei öelnud midagi, aga hinges hakkas kripeldama. Rääkisin oma tähelepanekutest ainult kodus. Ise südames lootsin, et äkki reageerisin üle ja tal on pingeline aeg ning kõik muutub kohe jälle endiseks. Mida ei tulnud, see oli muutus...


Ühtäkki hakkasid tulihingelised AÜ pooldajad välja astuma. Esimesena läks Ruth ja kohe ka tema õde Ülle. Kui uurisin, et miks, sain vastuseks, et ametiühingust muudkui helistatakse ja see muutus tüütuks. Selline vabandus pole ju tõsiselt võetav. Mulle tundus tol hetkel ja tagantjärele mõeldes, et kellegi kolmas käsi oli siis mängus.


Saabus minu kauaoodatud puhkus. Kahjuks langes puhkuse aeg kokku ka lahkuminekule elukaaslasega.


Tööle naastes kutsuti mind esimesel tööpäeval kohe juhataja kabinetti. Paha aimamatult astusin kabineti uksest sisse ja minu ehmatus oli suur. Mind ootasid laua taga juhataja Helen, personaliosakonnast Kätlin ja meie kolm müügiosakonnajuhti: Kai, Helena ning Ruth ( seesama, kes ametiühingust välja astus). Istusin ka laua taha, ise mõtlesin, et millega ma küll sellise au olen ära teeninud? Aga võta näpust! Polnudki tervituskomitee mul vastas. Mina üksi ja minu vastas viis Rimi esindajat. Jõudude tasakaal, mh?


Esimese asjana süüdistati mind selles, et olen töö ajal saalis kaastöötajaid sõimanud ja ropendanud klientide kuuldes. Vakatasin. Lasin kiiresti peast läbi kogu tööl oldud aja aga silme ette ei tulnud mitte ühtegi sellist situatsiooni. Küsisin inimeste nimesid, kes mind niimoodi alusetult süüdistab? Nimesid mulle ei öeldud. Küsisin uuesti, et millal ma olen saalis ropendanud? Selle peale vastas müügiosakonnajuht Kai, et ta ise olevat kuulnud, kui ma ütlesin - kurat! ( Tule taevas appi!!!! Mulje jäi, et ma olengi planeedil ainuke inimene, kes kunagi eales sellist sõna kasutanud. )


Ütlesin, et kui ma ka oleksin midagi sellist kunagi teinud ja see isik, keda ma hingepõhjani solvanud olen, tuleks minu peale kaebama, siis oleks müügiosakonnajuhi töö kutsuda mind kõrvale, anda teada mulle sellest minu nö põhjustatud hingevalust tollele inimesele ja leida lahendus.


Mina olen aus ja otsekohene inimene. Kui ma oleks kunagi enda teadmata kellegi tundeid riivanud ja tema sellest otsesele juhile teada andud ning juht mulle vastava sisuga märkuse oleks teinud, oleksin ise pöördunud solvatu poole ja vabandanud. Kuid sellist asja pole olnud!

Vastasel juhul oleks see ilmselge müügiosakonnajuhi tegemata töö. Pole mind kordagi kõrvale kutsutud ega süüdistustest räägitud. Aga kambakat minu vastu korraldama on kõik ilged tegijad.


Vaatasin küsivalt kõigi kolme müügiosakonnajuhi poole, et mis toimub? Kas keegi neist tõuseb püsti ja ütleb, et Egle pole seda teinud? Aga ei, seda ei juhtunud... Helena ei tõstnud kogu selle kabinetis oldud aja jooksul pilku laua pealt. Ruth ja Kai olid nii tõsised nagu viibiksid lähedase inimese matusel.


Hakkasin taipama, et see on puhas vandenõu ja kahjuks nendepoolsete argumentide põhjal toodi mängu ka Kätlin ( personalisosakonnast).


Järgmiseks mainiti, et kui ma olin puhkusel, siis KÕIK meie Rimi töötajad olla väitnud, et neil on nii hea meel, et Egle puhkab, nii hea ja rahulik olevat olla... Jällegi küsisin nimesid, mida mulle ei antud...


Selleks hetkeks oli mul mast nii maas ja pisarad silmas... Mitte ainult alusetute süüdistuste pärast vaid ka teadmisest, et selsamal päeval pidin oma kodust välja kolima ja suhe on lõppenud..


Ütlesingi neile, et laske lahti, mul savi.. -jäin just kodust ilma, elukaaslasest ilma, las jään siis ka tööst ilma… Täiesti pohh... Läksin garderoobi riideid vahetama. Mulle järgnes sinna Kätlin. Kuna sel hetkel oli minu usaldus kadunud kõikide inimeste suhtes, siis ei tahtnud ma temaga ka eriti rääkida. Lõpuks ikkagi nõustusin pärast riiete vahetamist ja asjade kokku panemist temaga veits väljas vestlema.

Mittesuitsetaja Kätlin seisis truult mu kõrval suitsunurgas. Kiskusin oma hinge täiesti võhivõõra inimese ees alasti. Rääkisin kodustest probleemidest ja ka sellest, kui arusaamatu oli minu jaoks see ülekuulamine. Ütlesin talle väljas uuesti, et sellist asja, milles mind süüdistati pole olnud!!!! Kätlinit ei saa ka süüdistada, et ta minu vastas oli. Teda lihtsalt kutsuti välja nendepoolsete väidete põhjal.


Rääkisime tükk aega. Ta kuulas ära ka minupoolse versiooni. Ma tõesti ei tea, kas ta uskus mind või neid teisi. Aga ta kuulas mu ära.

Poole jutuajamise pealt astus meie juurde Helena. Mulle kordagi otsa vaatamata, andis Kätlinile salli, mille too oli maha unustanud, kuigi tal polnud veel plaanis lahkuda. Küsisin uuesti Kätlinilt, kas nii käitub juht?
Kätlin arvas ka, et tegelikult oleks Helen võinud vabandada ja öelda, et tal on kahju, et kõik nii läks. Ma oleks aru saanud...Tema oli samamoodi alluv...Aga ei...Seda ei juhtunud...

Meie pika vestluse lõpetuseks pakkus Kätlin välja, et võtaksin haiguslehe stressi maandamiseks.


Olin surnud punktis, tahtmata midagi teha või kellelegi ennast tõestada. Ometi leidsin endas üheks lühikeseks hetkeks selle jõu, et mõelda, kas nad plaanivad mu elu kõige hullemal päeval sellest tõesti kasu lõigata?

Korjasin oma viimased väärikuse riismed kokku ja helistasin veel hetkel enda jaoks kallile inimesele. Rääkisin, mis toimub -olen kodutu, nüüd ka töötu, mis ma teen?
Ta tuli mulle järele ja viis mind enda koju tagasi. Teel sinna korrutasin pidevalt, et ma ju usaldasin neid inimesi, miks nad mulle nii tegid? Mõistus keeldus uskumast, et tühja koha pealt keeratakse teisele seljataga selline jama kokku. Alusetult.

Lahku me siiski ei läinud, lihtsalt suhtluse ja usalduse taastamine võttis veits aega.
I-le pani täpi veel teada saamine, et samal päeval kustutas juhataja Helen mind Facebookis oma sõbralistist ja nagu sellest veel vähe oleks, blokeeriti mind samal ajal ka Facebooki kommuunist „Parim Toidupood“, milles kajastatakse Rimis toimuvaid sündmusi. Kelle käsul või mis ajendil, võin vaid oletada... Blokeeritud olen tänase päevani... Mõttes ainult üks küsimus: Miks?

 

Haiguslehel olles oli mahti tegeleda ka oma tõsise terviseprobleemiga- meeletud kõhuvalud. Joostes ühe arsti juurest teise juurde, tehes erinevaid analüüse, aga diagnoosi ikka ei saanud... Selleks ajaks olin valudes olnud juba peaaegu aasta. Üks doktor leidis mu kõhust veel üleliigseid asju, mis tuleks eemaldada ja määrati kindlaks operatsioonipäev. Kahjuks ei olnud need seotud mu kõhuvaludega.

Hoolimata oma haigusest, mille nime ma ei teadnud, püüdsin olla ikka positiivne.

Peale pikka aega kodus istumist, meelte turgutamist ja hingerahu taastamist, olin valmis uuesti tööpostile astuma. Andsin sellest teada ka personaliosakonda Kätlinile. Uuesti kohtudes jäi mulle mulje, et talle on minu eemal oldud aja jooksul korralik ajupesu tehtud. Näis, nagu oleks ta ehitanud oma arvamuse minust teiste juttude vundamendile. Hmmm...


Mõned päevad hiljem sain teada, et minu otsene juht Kai oli rääkinud minu töökaaslastele lausvalet ja väljamõeldisi minu kohta. Seletan...
Minu eemal oldud aja jooksul rääkisin väheste töökaaslastega, sest ei teadnud, keda uskuda ja usaldada. Oli neid, keda usaldasin.Istusime suht tihti Facebookis ja rääkisime elust-olust.

Ma ei oska tea, kuidas jõudis jutt meie omavahelisest suhtlusest Karinini. Igatahes tulid töökaaslased minu käest küsima, et mis värk on? Ma nagu, et WTF????? Siis saingi teada, et müügiosakonnajuht Kai oli rääkinud alluvatele, et minu mees viskas mu välja, mul polnud kuskil elada ja kolisin töökaaslase juurde juurde. Teise väljamõeldisena ringles jutt, et kaotasin lapse, langesin stressi ja sellepärast ka haiguslehel.


Olin hämmingus. Kas tõesti vastab tõele, et selliseid külajutte ja väljamõeldisi võib suust välja ajada müügiosakonnajuht? Kui aga müügiosakonna juht tahab ennast tõesti nii huvitavaks teha ja lootes, et see kunagi välja ei tule, on see arusaamatu. Ta rääkis neid kõlakaid tööpostil olles ja paljudele töötajatele. Seega otsene ja avalik laim minu pihta.

Esimest korda elus ei läinud ma tõde ja õigust taga nõudma vaid jäin nö. ooterežiimile. Äkki saan veel midagi põnevat enda elu kohta teada, millest mul aimugi polnud.

 

Mäletan aegu, kui Kai nuttis töö juures, polnud tal tahtmist midagi teha - eraelulised probleemid. Olin tema jaoks olemas - õigel ajal õiges kohas. Ta avas mulle veits oma hingeelu ja sai vähemalt tol momendil ennast tühjaks rääkida. Me olime kahekesi. Neljasilmajutt. Ja sinna see jäigi. Pakkusin veel hiljem läbi messengeri oma õlga nutmiseks, kui tal tekib selleks vajadus. Olin tema jaoks olemas. Ta tänas mind...

Aga nagu näha, siis ükski heategu ei jää karistuseta..Igaühel meist on oma head ja vead. Minu heaks ja halvaks omaduseks korraga on otsekohesus. See on toonud mu ellu nii rõõmu kui ka valu. Samas hoian paljusid teemasid ja situatsioone enda teada. Viimasel ajal olengi rohkem infot endasse talletanud, mitte välja paisanud. Tean rohkem, kui välja näitan. Vaikiv Tõeotsija.

 

Ükskõik, mis Heleni juhatamise aja jooksul ka ei juhtunud, oli mul kahju kui ta meilt lahkus, sest talle pakuti tasuvamat tööd. Kunagi ju ei tea, kes tuleb järgmiseks...Peagi saime aimu...

 

Möödusid jällegi kuud ja mäng jätkus uue osatäitjaga, kelleks osutus Kerli. Neljas juhataja minu kolmeaastase Margistrali Rimis töötamise jooksul.

 

Kerli on nooruke tütarlaps, kes teeb seda, mida suured onud käsivad. Magistrali Rimis hakkasid toimuma muudatused praktiliselt üleöö. Alati on tore, kui keegi tuleb uute ideedega, aga neist võiks töötajatele ka eelnevalt teada anda. Mul ei ole midagi uuenduste vastu, kui need on vajalikud, põhjendatud ja kõikidele arusaadavad. Kuna teenindajaid ei peetud muudatuste tegemise teatamise vääriliseks, siis esimene šokk ei lasknud ennast kaua oodata. Nähes riiulis suuri kaste, kus enne olid ilusti reas krõpsupakid, ei osanud ma muud teha, kui silmi pööritada. Et nagu päriselt või...? Ja see peaks nüüd ilus olema? Jäi mulje nagu oleksin sattunud kusagile odavasse hulgilattu, mitte mainekasse ettevõttesse Rimisse.

 

Peagi pidime hakkama end kirjalikult registreerima, nii tööle tulles kui töölt lahkudes. Ometi on kõigil uksekaardid, mis automaatselt salvestavad saabuja või lahkuja andmed. Mahla - ja õlleosakondades kaotati ära kõige ülemised riiulid. Jällegi imelik tegu, sest nüüd haigutab seal tühjus, mis pole sugugi ilus vaatepilt. Juurikaosakonnast kaotati ära korvidega väljapanekud, mis enne tegid poe nii ilusaks. Jah, ma saan aru, et pidevalt peab jälgima, et neis midagi mädanema ei läheks, aga see kuulub ju tööülesannete hulka. Rohkem oleks pidanud vestlema ja arutama vastava osakonna teenindajatega, mitte kohe prauhti kõike eelnevalt hästi toimivat ära nullida. Selliseid mõttetuid lükkeid oli veel mitmeid. Õhku jäid ainult küsimused: Miks? Kas see on tõesti vajalik? Kuidas me küll enne muudatusi oskasime tööd teha?

 

Uus juhataja oleks võinud enne veidi sisse elada, meile kõigile oma plaanidest teada anda, meie ettepanekud ära kuulata ja meie soovidega arvestada. Oma isiklikku pahameelt näitasin välja Facebooki privaatvestluses Ruthiga. Olgem ausad, ütlesin, mida sülg suhu tõi. Kordagi mõtlemata, kas ma nende väljaütlemistega kellegi tundeid riivan või südamepõhjani solvan.

Vabadelt päevadel tööle tulles sain jälle kutse juhtaja kabinetti.
Seal ootasid mind juhataja Kerli ja personaliosakonnast juba kõigile tuttav Kätlin.

Selgus, et Ruth on meie privaatvestluse välja printinud ja juhatajale lugemiseks viinud. Õiendada sain peamiselt Kätlini- kui asjasse üldse mitte puutuva inimese käest. Ootasin pigem juhataja poolset pahameele välja näitamist, aga tema oli väga vaoshoitud ja viisakas. Mul hakkas isegi piinlik tema ees.

Ma olen selline inimene, et kui julgen teha, siis julgen ka tunnistada. Võtsin vastutuse oma sõnade eest, tõusin püsti, kallistasin juhatajat, vabandasin ja lubasin, et enam sellised asjad ei kordu. Ja olen oma sõna pidanud.


Ruth provotseeris mind, mina loll allusin provokatsioonile. Karistuseks tehti mulle kirjalik hoiatus. Tundub veits ebaõiglane, sest karistada sain mina üksi? Muidugi ei jäänud kellelegi saladuseks, et Ruth privaatvestlusi välja prindib ja juhatajale lugemiseks viib. See tekitas tema usaldamatust kaastöötajate hulgas ja tööõhkkond muutus kollektiivis pingeliseks.

 

Peagi lekitas Ruth juhatajale ka teise privaatvestluse sisu, kus üheks osapooleks oli tema ise, teiseks aga üks teine teenindaja. Väidetavalt oli vestluses see teine teenindaja öelnud Ruthile, et ärgu ta sellest kellelegi rääkigu. Veelgi imelikum tundus sellele töötajale Ruthi poolt väljaöeldud lause, et ta töötab Eglele ehk mulle vastu. Kui see pole isiklik, siis lubage küsida, mis see siis on?

 

Mida olen ma talle kurja teinud? Miks on vaja mulle vastu töötada? Kes neid käsklusi jagab?

Peagi sain veel kaks ümbrikku avaldustega ametiühingust lahkumiseks. Esimene oli tootespetsialist Gerli. Vastuseks küsimusele, miks, vastas ta: ametiühing on teinud palju koosolekuid, aga tema pole ühtegi koosoleku protokolli näinud. Muigasin omaette. Ilmselgelt suhu pandud sõnad.
Järgmine välja astuja oli Erki.

Mainisin ühele töökaaslasele, et peale tööd uurin veel ühelt töökaaslaselt, miks tema välja astus?
Koju jõudes sain smsi töökaaslaselt. Ta hoiatas mind, et ärgu ma mitte mingil juhul … kirjutagu. Sellele töötajale olevat öeldud, et ta vajadusel vestlused säilitaks ja Ruthile või Kaile näitaks. Ja kui see ka pole sabotaaž minu suhtes, siis andke andeks, mis asi see on??????

Vägisi jääb mulje, et tahetakse minust lahti saada ja otsitakse põhjuseid.

Paar nädalat tagasi esmaspäeval tuli minu juurde suht uus müügiosakonnajuht Jekaterina ja palus, et ma järgmisel hommikul kalaleti valmis seaksin ja mõned tunnid letiteenindajana töötaksin. Mina ja letis??? Nalja teete või? Esiteks pole ma seal sekunditki töötanud, ei tea letiteenindamisest maad ega mütsi.
Teiseks ei tunne ma kalugi, ei teaks, milline hind millise kala juurde käiks. Kolmandaks oli mul selge kokkulepe, et mind letti ei panda. Seega keeldusin.

 

Veidi aega hiljem kutsus Jekaterina mind aru andma, miks ma ikkagi keeldusin. Selgitasin uuesti.
Jekaterina ütles mulle, et oled ju tubli ja võimekas, äkki ikka teed ära? Oi, kus mul kihvatas!!! Kui igal pool mujal maailmas tunnustatakse sind hästi tehtud töö eest, siis meil ainult karistatakse uue tööga. Ütlesin veel, et kui pole letiteenindajat, siis teeb leti valmis sama osakonna tootespetsialist või tema puudumisel müügiosakonnajuht. Meil on kogu aeg nii olnud. Jekaterina ütles selle peale, et Virgel (tootekas) pole hommikul aega sellega tegeleda, sest tal vaja kampaaniahinnad välja panna. Jekaterina nõudis minult kirjalikku seletust, millest keeldusin. Läksin Virge juurde ja pakkusin ennast talle appi hindasid vahetama, kui ta ise oma leti korda teeb. Virge oli nõus. Tema teab ja oskab. Leppisimegi kokku.
 
Millegipärast ei meeldinud asjade selline käik juhatajale ja jällegi kulutasin nö. tema kabineti vaipa. Esmalt muidugi pidin hakkama uuesti selgitama oma keeldumise põhjusi. Ütlesin ka seda, et meil oli juba töövestlusele tulles kokkulepe, et mind letti ega kassasse ei panda. Järsu ja konkreetse lausega ütles juhataja, et kaupluses töö korraldamine ei kuulu minu ametiülesannete hulka. Ehk siis minu poolne võimalikult valutult kõiki osapooli rahuldav pakkumine, ei kõlvanud kuskile. Nagu ikka iga asja peale paluti jälle kirjutada seletus.Paar päeva hiljem ootas mind taas teekond juhataja kabinetti. Seekord oli seal mind ootamas personaliosakonnast täiesti võõras tütarlaps, kelle nimi mul isegi meelde ei jäänud.

Hakkasin aga otsast peale leierdama nagu katkine grammofon, et miks ma siis ikkagi letis töötada ei taha. Seepeale visati mulle nina peale, et ma olen atesteeritud töötaja ja pean tegema seda, mida otsene juht mul käsib teha.Minnes uuesti tagasi minu kirja algusesse. Atesteerimise tingimusi tutvustades ei rääkinud atesteerimist tutvustav inimene poole sõnagagi sellest, et pärast atesteerimist võidakse meid hakata loopima osakonnast osakonda. Pigem vastupidi- atesteerimine oli meie enda huvides- saame protsendilise palgatõusu.

Järgmiseks jäi silma see, et meie majas kokkuleppeid ei austata. Ja nagu oodata oligi, sain teise kirjaliku hoiatuse. Meie dialoog kabinetis läks kohati päris teravaks. Küll ähvardati, et lõpetavad mu atesteeritud oleku ja mitmel korral mainiti, et tööandja võib minu töölepingu päevapealt etteteatamata üles öelda. Andsin loa seda kasvõi kohe selsamal minutil teha. Veel nähvasin, et lasku kõik Magistrali Rimis lahti, ma teen üksi kogu poe töö ära, sest ma olen ju „tubli ja võimekas“. Märkisin ka ära, miks mulle meeldib üleüldse Rimis töötada.

Kuna ma olen loomult üliaktiivne ja Rimis on füüsiline töö, siis saan oma liikumis - ja suhtlemisvajaduse seal rahuldatud. Vähe sellest, et ma olen tubli ja võimekas nagu Jekaterina ütles, olen ma ka kiire, kohusetundlik ja abivalmis. Isegi nii abivalmis, et pakkusin ennast vabatahtlikult appi salatibaari tegema. Kui see ka valmis, lähen juurikasse appi ja alles peale juurikaosakonna kordasaamist liigun oma otseste tööülesannete juurde saalis.

Ah jaa, võibolla te ei teagi, et meil koristaja teeb salatibaari? Kas tõesti on koristajal uus ametijuhend või on ta atesteeritud ja peab täitma otsese juhi käske? Olen ka enamvähem 100% kindel, et ta pole läbinud toiduhügieeni koolitust. Seda ma kahjuks ei tea, kas koristajatel peab olema kehtiv tervisetõend? Aga kui see koristaja tegeleb toidu käitlemisega, siis peaks? Kui aga tervisetõend puudub? Kas räme rikkumine või normaalne olukord?

Ei huvitanud meie Magistrali Rimi juhte, mismoodi saab töö tehtud. Peaasi, et oleks tehtud. Selleks tahetakse panna suvaline töötaja saalist leti taha ja koristaja uueks tööülesandeks sai salatibaari tegemine.

Teenindajate ressursid imetakse tilgatumaks. Püüdes niimoodi peita enda eksimusi.
 
Kõik eksivad, eksimine on inimlik. Millegipärast pigistatakse silmad kinni ainult juhtide eksimuste tõttu, aga teenindaja ei tohi ometi endale ühte väikest viga lubada. Kohe seletuskirjad ja karistuseks hoiatused ning töölt lahtilaskmise ähvarduse saatel saadetakse sind tegema midagi, mis sulle vastukarva käib.
 
Nende käes on võim ja nad naudivad seda mõnuga, kui suudavad su endale allutada. Rimil on raskusi toime tulla isemõtlevate inimestega. Vähemalt Magistrali Rimis on see nii.

Nemad tahaks omada lammaste armeed, kes vastuvaidlematult täidaksid kõik nende käsud.
Me ei ole vanglas ega ka mitte sõjaväes, kus korra vastu eksijatel tuleb vastu võtta karm karistus.

 

Me käime tööl. Töö on meie teine kodu. Aga keegi ei taha ju seda, et teda kodus halvasti koheldakse. Meie, teenindajad, ei taha ka seda.
Selline üleolev suhtumine teenindajatesse tuleb ära lõpetada!

                                                                                                      

Loe lisa


« Tagasi
Sub2
 
Autojuhid Lennundustöötajad Teetöötajad Lukksepad Kommunaaltöötajad Kiirabijuhid Bussijuhid
 
ETTA
ETTA ETTA, 10414 Tallinn, Kalju 7-1, telefon 641 3129, faks 641 3131, etta@etta.ee, www etta.ee
ETTA